Miranda July ehk elu absurd

Miranda July on ameerika kirjanik, režissöör, laulja, näitleja, performance-kunstnik ja ilmselt muudki. Eelmise nädalani ei teadnud ma temast suurt midagi, kuid käisin Loomingu Raamatukogu toimetuses töövarjupäeval, kust mulle anti kaasa July raamat “Siin oledki sa kõige rohkem oma” (“No One Belongs Here More Than You”).

Tegu on absurdihõngulise novellikoguga, mis kõneleb lugejaga pigem alateadvuse tasandil, kui loogiliste realistlike sündmuste kaudu. Esimesse juttu ei suutnud ma veel päriselt sisse elada. See oli küll veider, kuid tundus kuidagi tühi. Ilmselt ootasin ma novellilt selget looarendust ning puänti ning olin pettunud, kui seda ei tulnud. Teiselt loolt ma seda enam nii rangelt ei eeldanud ning suutsin seetõttu nautida situatsioonikoomikat kui väärtust omaette. Sealt edasi kiskus raamat mind aina enam ja enam kaasa. Selge narratiivi puudumisest ja fragmentaarsusest hoolimata olid lood väga põnevad ja liigutavad. Tema tegelased on üksildased, kuid ometi ei ängista see lugejat. Ma ei tea, kuidas ta seda tegi, aga ta pani mu oma tegelastele kaasa elama nii, et see mind ennast emotsionaalselt ei lömastanud.

July sõnakasutus on kummaline, vaade elule eriline. Ühed kirjutavad selle tema oskamatuse arvele või leiavad, et tema tekst mõjub pingutatu ja konstrueerituna. Teised jälle kiidavad ja leiavad, et selline spontaanne kirjutamisviis annab asjale palju juurde. Nõustun üldjoontes viimastega. Kui tema laused/kujundid kontekstist välja tõsta, mõjuvad nii mõnedki neist kahtlemata pretensioonikalt – juba pealkiri pole kõige minimalistlikumate killast – kuid tema stiiliga see sobib ning kõlab tekstide sisuga kokku.

Kuigi raamatu kaanepildil jätab ta pigem naiivse inglikese mulje, käsitleb July üsna julgeid teemasid. Ta ironiseerib ühiskonna üle, vaatleb inimeste seksuaalseid salatunge ning analüüsib oma üksikute, kuid egotsentriliste tegelaste näitel inimeste võimetust üksteist mõista.

“Siin oledki sa kõige rohkem oma” on vaimukas ja terav vaade elule. Oma ebatavalisusest hoolimata on lood pigem siirad kui originaalitsevad. Soovitan.

PÖFF: Pieta

Kim Ki-duk woop woop woop

Jah. Nii. Siinkohal võiks lõpetada. Mees on end juba varem piisavalt tõestanud, mistõttu ehk piisaks sellest, kui ma ütleks, et ta teeb endiselt mõjusat kvaliteetkino, mida igal juhul tasub vaadata.

Et aga just antud teosele natuke au anda, siis heidaks sellele korraks siiski pilgu.
Seekord keskendub režissöör ühe ema poolt hüljatud ja täiskasvanuna taasleitud poja loole, analüüsides suuri universaalseid teemasid nagu armastus, lunastus, raha, moraal. Teeb seda teemat labastamata, sümbolistlikult, hingekriipivalt, kuid kaunilt.
Kim Ki-dukile omaselt on filmi alustalaks vägivald, mis on juhtinud kogu peategelase senist elu. Kas tema jõhkrutsemist võib mõista? Ei, miks peaks, aga jah, võib. Ki-duki tegelased on mitmeplaanilised ja elavad, neist hakkab kahju, nende tegusid ei saa just heaks kiita, kuid arusaamist ja kaastunnet äratavad nad küll.

Panin tähele mõningast filmi visuaalse külje kallal norimist. Minu meelest oli aga küll kihvt montaaž ja paar väljalõikamata suumi, mida tähele panin, tundusid ka pigem taotluslikud. Näiteks meeldis mulle eriti üks koht, kus peategelane üht meest peksis, aga näidati hoopis mehe ema nii, et kaamera värisises hoopide taktis. Siit tuleb välja ka üks teine oluline filmi tunnusjoon. See on jõhkrusest nõretav, kuid näidatakse vähe, lavastaja rõhub vaataja kujutlusvõimele, ideede võikusele. Oskuslik vaimne vägivald.

Valus, kuid igas mõttes meisterlik, väga meeldejääva lõpuga sisukas teos. Omapärane, karm, haarav ja mõtlemapanev üheaegselt. Nõrganärvilistele ei soovitaks, aga muidu kindlasti!

PÖFF: Su õe õde

Väikese näitlejaskonna ja selgepiirilise looga ameerika indie-film suhetest, inimestest ja olemisest.

Film keskendub ühe mehe ja kahe õe vahelisele suhtekolmnurgale. Loo tegevus toimub vaikses maakohas, kuhu filmi jooksul sõidetakse. Suures osas improviseeritud dialoog kisub kohati labaseks ja liigliha oleks nagu liiga palju, samas laseb see mingis mõttes tegelastel ehtsamana paista. Huvitavaks läheb filmi teisest poolest. Kuid intriig püstitatud, ei oska lavastaja sellega justkui midagi enam peale hakata ja jätab otsad lahtiseks.

Loodusvaated olid kaunid ja ühte õde mänginud Rosemarie DeWitt oli kihvt. Positiivse külje pealt märgiks ära veel liigsete tegelaste puudumise, s.t. kõik karakterid olid loo seisukohalt olulised. Kokkuvõttes siiski selline peaaegu film, mis mõjub ilmselt värskemana kui enamik romkomme, samas mitte piisavalt, et teistkordset vaatamist vääriks.

PÖFF: Holy Motors

Film, mis sisututvustuse, plakati ja haibi tõttu äratas huvi ja tekitas mõningaid ootusi-lootusi, osutus haigutamapanevalt igavaks vaimutuks, üsna ebatabavaks satiiriks.

“Holy Motorsit”, mille peategelaseks on Oscar, kes päeva jooksul mitmeid kordi oma identiteeti vahetab, võib ühest küljest tõlgendada kui filmi sellest, kuidas elu on kui teater ja kuis inimene sõltuvalt seltskonnast n-ö erinevat maski kannab. Sellisel juhul oleks idee ju ütlemata ära leierdatud.

Eeldusel aga, et sarkasm oli sihitud tänapäeva siuh-sauh pseudo-intellektuaalse filmitööstuse pihta, oli idee ju iseenesest originaalne ja huvitav. Siiski leian, et kui teha meelelahutustööstuse igavusest igav film, siis on tulemus i-g-a-v. Isegi kui seda tahetigi rõhutada ja eesmärk oli vaatajas ebamugavust tekitada ning teosel on mingi kunstiline väärtus (grimm oli tõesti hea!), polnud see kuidagi nauditav ega meelelahutuslik. Film kui omaette tervikteos minu jaoks ei töötanud.

Näitlejatööd polnud samas üldse mitte halvad ja ka sisuliselt oli paar huvitavat stseeni (ufoporno või kodulehe-aadressid hauakividel), kuid üldiselt oli siiski väga jälk ja tüütu.

Stepihunt vs Harry Potter

Tegin hiljuti tutvust Hessega ja täitsin stepihundi-kujulise augu oma lugemuses. Sellel, miks see raamat mulle ei sümpatiseerinud, ma hetkel ei peatuks, vaid keskendaks tähelepanu hoopis ühele teisele aspektile, mis mu tähelepanu köitis – nimelt “Stepihundi” tegelas(t)e sarnasus “Harry Potteri” omadega. See kõik võib muidugi üksnes minu luul olla, teistele liiga juhusliku jabura uduna tunduda. Ja väga võimalik, et see tegelikult seda ongi. Leidsin aga teema siiski analüüsiväärilise olevat. (Kuigi sean end seda tehes ilmselt kahe tule vahele?)

Alustagem kõige elementaarsemast sarnasusest, mis mu tähelepanu ilmselt üldse sellise veidra võrdluseni viis. Nimelt on “Stepihundi” peategelaste nimed Harry ja Hermine, mis kõlab ju peaaegu nõndasamuti nagu Harry ja Hermione, kes on siis vastavalt “Potteri” ühed juhtivad tegelased.

Hermine on Stepihundis kahtlemata kõige olulisem naistegelane (jätkem siinkohal arutelu, kas ta tegelikult üldse olemas oli, teiseks korraks) ja ka Stepihundi elus kõige olulisem naine. Mingit suhet-suhet neil sellegipoolest pole.
Hermione on tõenäoliselt “Potteri” olulisim naistegelane ja (vaieldavalt) üks olulisemaid inimesi Harry elus, kuigi nad on algusest lõpuni vaid sõbrad.

Herminel on Stepihundiga kokkulepe, et too kuulab tema sõna. Talle meeldib domineerida.
Hermionegi on küllalt ninatark ja tahab silma paista. Ta on sõprade seas pigem ‘õpetaja’ kui ‘õpetatava’ rollis.

Harry Haller on elu aeg tundnud, et tema sees elab lisaks inimesele veel stepihunt. Teose jooksul mõistab ta, et neid minasid on tegelikult veel palju rohkem, aga selguse huvides võtkem võrdluse aluseks siiski ’inimene-stepihunt ühes kehas’ olend.
“Potter” otseselt sellisesse filosoofilisse sfääri ei lasku, aga see eest elab tükk Voldemorti hingest varikätki kujul Harry sees. See tükk ei mõjuta küll otseselt Potteri iseloomu või isiksust, küll aga tema elu laiemalt.

Stepihunt on erak – ta tunneb, et ei sobi hästi ühiskonda, on kui valge vares. Kahtlemata pole ta tavaline inimene.
Harry Potter sai kuulsaks juba oma sünnihetkel kui ‘laps-kes-jäi-ellu’. Selline kuulsus on küll veidi erineva iseloomuga, kuid erand on ka tema kahtlemata. Poiss, kes oli teistsugune kui teised. (Või kui võtta päris teose algus, siis tundus ta oma võluvõimete tõttu ‘eriline laps’ juba tavainimestest onule-tädile. See seisukoht lükkub muidugi teose jooksul ümber, kui selgub, et temasuguseid võlureid on tegelikult musttuhat. Tema erilisus võlurite hulgas torkab rohkem silma.)

“Stepihundi” üheks olulisemaks tegevuspaigaks/sümboliks on maagiline teater. Narkootiliste ainete mõju all teatris liikudes kogeb Harry tubade teisenemist ja üleloomulikkust. “Potteris” oli Tarvilik tuba koht, millel oli omadus vastavalt inimese vajadustele muutuda.
Esmakordselt näeb Stepihunt helendava sildiga teatri väravat müüri sees, kus seda varem polnud. Müürisümbol esineb Potteris vastavalt 9 3/4 platvormi kujul. Ka Diagoni põiktänavat lahutab mugumaailmast maagiline müür.

Maagilises teatris on üks peegel, kus Harry näeb hunti.
Ka Erisedi peegel “Potteris” peegeldas põhimõtteliselt inimeste mõtteid, kuigi seda salasoovi võtmes.

Ei Stepihunt ega Potter ei osanud hästi tantsida.

Jah.
Nii palju siis Harry’dest, nimekirja otsad jäägu lahtiseks.

Stepihundi asemele asub PÖFFihunt.

Ungari romantika

Suvi, yhhei! Aeg unarusse jäänud blogile taas veidi tähelepanu pöörata.

Seekord siis Ferenc Molnári (“Pál-tänava poisid”) lühiromaanist “Ühe peremehata lootsiku lugu”.

 Vahel on mõnus lugeda mõnd raamatut, millest sa kunagi midagi kuulnud pole ja millel puudub kaanetekst – alustada täiesti nullist. “Ühe peremeheta lootsiku lugu” kuulus minu jaoks just sellesse kategooriasse. Tuli välja, et tegu on kurbliku armastuslooga, mille tegevus leiab aset Budapestis kesk Doonau jõge asuval saarel.

Loo peategelaseks on 15-aastane Pirkó, keda autor armastab sageli “väikeseks daamiks” kutsuda. Ta on küll juba vaimselt väljakujunenud isiksus, kuid veel lapseliku tudemaailmaga.

Ta oli alati naiivne, aga ta erines teistest tüdrukutest selle poolest, et ta teadis, millal ta ütleb midagi naiivset. Talle oli suurimaks meelekibeduseks, kui ta tabas end sellelt, et ta on nagu mõni saksa backfischiromaanide kangelanna. (lk. 43)

Saatuse irooniana armub ta aga 32-aastasesse elupõletajast ajakirjanik-luuletajasse Tarkovicisse ning hakkab nurkasurutuna käituma just nagu noodsinatsed traagilised kangelannad.

Üldiselt jälgib autor Pirkó käekäiku ja siseheitlusi, kuid positiivse kõrvaltahuna kiigatakse vahel ka teiste tegelaste mõtetesse, mis muutis loo minu meelest mitmetahulisemaks ja seega ka huvitavamaks.

Molnári puhas, kohati lüüriline (mida rohkem tüdruk emotsionaalselt katki läheb, seda tormilisemaks muutub Doonau) stiil on sümpaatne. Mõnus ajatu lugemine.

Prof Matsumura loeng

Kazuto Matsumura

Eelmisel nädalalõpul käis Tallinnas Tokyo ülikooli professor Kazuto Matsumura, kelle eriala on soome-ugri keeled ja kes kunagi kaheksakümnendatel pool aastat isegi Eestis (Pedas) õppis. Reedel pidas ta Tallinna Ülikoolis eesti keelse avatud loengu, kuhu ma ennast siis huvi pärast kohale vedasin. Väga mitmekülgset ja huvitavat juttu rääkis ja seda üsna heas eesti keeles – aktsenti polnud tal peaaegu üldse, kohati ebatavalisemate sõnade puhul koperdas (võrse, riivima), aga see on ka välismaalase kohta igati mõistetav, eriti et ta Eestis kohapeal elanud sisuliselt pole.

Ma olin piisavalt loll ja laisk, et märkmeid mitte teha, nii et suur osa tema jutust on mul meelest läinud ja talletamata, aga ta rääkis näiteks sellisest jaapani linnakesest nagu Saku, mis olevat Eesti Sakuga sõpruslinn ka. Seal olevat mingi kõrts või söögikoht, mille nimi seostub kuidagi lehepilliga (täpset nime ei mäleta) ja see fraas, mis selle koha nimeks siis on, pärineb omakorda mingist kuulsast kirjandusteosest. Siit läks jutt juba edasi sellele, et tegelikult elas selle linna lähistel ka Yasunari Kawabata (kah kuulus kirjanik), mis omakorda viis teemani, et jaapani kirjandus on tegelikult üldse päris tore. Klassikutest mainis ta ära siis näiteks veel Osamu Dazai ja Yukio Mishima, tänapäevasemast kirjandusest ei jäänud mulle peaaegu midagi meelde, sest Murakamist otsustas ta mitte rääkida. Aga näiteks selline pealkiri jäi kõrvu nagu “The Twilight Samurai”.
Ahjaa, ja klassikutest veel seda, et Mishima olevat end ära tapnud sellepärast, et Kawabata napsas tema eest Nobeli ära (hoolimata sellest, et Mishima on Matsumura sõnutsi palju värvikam ja parem kirjanik) ja tema viimne lootuskiir kuhtus (kusjuures Nobeli nominatsioone on tal tervelt kolm). No, see on päris huvitav teooria iseenesest, sest mina olen varem lugenud ainult seda, et Kawabata tappis end kohe mõni aeg pärast seda ära, sest nad olid Mishimaga sõbrad olnud ja ta ei suutnud tema surma üle elada. Need kõik on muidugi vaid elavate oletused ja kes teab, mis tegelikult oli (ja miks üldse nii mitmed kuulsad jaapani kirjanikud oma elu enesetapuga lõpetanud on), aga see on juba algsest teemast liialt kõrvale kalduv.

Siis rääkis ta veel palju toidust, peamiselt tatrast ja mida kõike japsid sellest teha suudavad (põhiliselt siis erinevas olekus tatranuudlid). Enamik toite paistsid täitsa isuäratavad isegi, aga jaapani tatrapuder nägi küll mingi veider hele löga välja.
Hiljem pakuti erinevaid jooke ka, mis Matsumura Jaapanist kaasa oli toonud. Ma proovisin õunamahla, mis oli päris kummalise ja väga magusa maitsega. Tundus nagu oleks sinna mett hulka segatud vms, aga võib-olla neil ongi sellised õunad, kes teab.

Ja Hokkaido soodes on pokud nagu Eestiski. Neid kutsutakse “soomaa poisteks”. Aga erinevalt eesti pokudest, pole nood tüübid seal sõbralikud, vaid pahalased, keda peljatakse.

Lõpetuseks laul, mis on kokku pandud Kyoto tänavanimedest.

Janes

Nii tore on vahel mõttetuid asju valmis nikerdada – teatavat sorti meditatiivne ja rahustav tegevus. Eile tuli inspiratiivne laine peale ja meisterdasin omale (osaliselt ühele fb-st silma jäänud õpetusele tuginedes) sellise jänese:

“Oma eelmises elus olen ma olnud orav.” (F. Rückert)

Sattusin hiljuti lugema sellist raamatut nagu “Squirrel”, mille kirjutas eelmise sajandi keskpaiku saksa kirjanik Ernst Penzoldt. Praegusel talviselt kõledal, väsinud ajal, kui elu tundub nii tihti nüri, paha ja ebaõiglane, mõjus see pretensioonitu vaimukas jutustus väga toonust tõstvalt.

See on lugu ühest elust tüdinud lihtsast perekonnast, kes ühel päeval leiab oma maja eest minestanud hulkurpoisi, kel puuduvad igasugused paberid ja kes nimetab end Squirreliks. Esimesest silmapilgust on kõik temast lummatud ja poiss jääb pere juurde elama. Squirrel on üdini naiivne ja siiras, ta ei tea maailma asjadest midagi, ei võta endale kohustusi ega sõltu kellestki ega millestki. Ta on loomulik ja vaba ja sellepärast kõik teda armastavadki, olgugi, et ta midagi kasulikku ei tee.

Ta oli nagu lilleke väljal, kes ei külva ega lõika, ja meie taevane isa toidab neid ometi. (lk. 35)

Võib-olla peabki selleks, et teistele meeldida, kõigepealt iseenesele meeldima, võib-olla oli see kokkusobivus iseendaga Squirreli võlu kogu saladus. (lk. 64)

Teda ei oleks õieti tohtinud olla. Ta tegi küsitavaks inimeste loodud korra nii kodus kui ka maailmas, ta häiris neid juba ainuüksi oma olemasoluga. (lk. 78)

“Jah, me lepime sellega. Muud ei jää tema puhul üle. Aga ta ei tee mingit tüli. Tööd teha võib igaüks, Squirrel aga valmistab rõõmu. Igast inimesest ei saa seda kaugeltki öelda. Ja sellega täidab ta
s u u r t  a s o t s i a a l s e t  ü l e s a n n e t,” lõpetas ta (pereisa). (lk. 95)

Lugu on jutustatud raamjutustusena doktor/kriminalist Jokimi silme läbi.

Seoseid päriseluga oli ka päris mitmeid. Näiteks juba nimed  – õde-venda Barbara ja Anselm ja kass Katariina. Squirreli juhendamisel välja mängitud inimmasin meenutas kangesti näitlemise tundi, kus meilgi tuli sarnase asjaga toime tulla. Raha teenis pere maskide maalimisega. Täielik VHK fiiling ühesõnaga.

Squirrel ei taha, et teda pildistataks. See on tema iseärasus. Ei mingil tingimusel, ja ta tunneb eksimatult ette (nagu ta ise ütleb), kui teda ähvardab pildistamisoht.

Üks küsimusi tekitav aspekt oli küll see, et teose alguses suhtub autor Squirrelisse kui uunikumi, teose lõpupoole aga kasutab julgelt liigitust “squirrelid” lihtsalt teatavat sorti inimtüübi kohta. See võtab ju pigem Squirreli omapäralt punkte maha kui et annab midagi juurde, aga et sellest ka suuremat hullu pole, siis võib andeks anda.

Üldiselt on “Squirrel” ladusalt jooksev, selge, mõnus, ilma liigsete vigurdusteta jutt, mille pinna all peitub ometi sügavam elufilosoofia. Soovitan soojalt.

Docpoint

Alustuseks muljeid tänavuselt dokifestivalilt. Jõudsin vaatama kahte filmi: “5 Broken Cameras” ja “If a Tree Falls”. Esimene siis vastavalt Palestiina-Iisraeli vahelistest lahkhelidest ühe palestiina külaelaniku silme läbi, teine ökoterrorismist. Oleks tahtnud veel ära näha “Planet of Snail’i”, sest see tundus huvitav (ja on tigudokk jms), aga laiskus sai siiski võitu ja nii vastikult külm on ka, et ei hakanud kodust välja ronima. Aga ehk õnnestub kunagi muul moel ära vaadata.

Niisiis “5 katkist kaamerat”. Väga hästi tehtud ja lõpuni huvipakkuv dokk oli. Ja kuna see oli nii isiklikust vaatepunktist, siis oli isegi ideed toetav, et enamik oli filmitud käsikaameraga. Igatahes see ei häirinud.

Palestiinlane Emad filmis iisraellaste poolt piiratud külakese elu viis aastat. Selle aja jooksul said kuuli või purustati muul moel viis tema kaamerat, ta istus kinni, sai vigastada ja kord isegi peaaegu surma jms, aga kõigest sellest ja perekonna (naise) vastuseisust hoolimata jätkas ta filmimist.

Ma ei tea, kas just šokeeriv (teoreetiliselt ju teame kõik, et seis on sealmail halb), aga kindlasti maailmapilti avardav ja huvitav filmielamus. Seda kõike seestpoolt näha on siiski teine asi kui uudistest nähtu ja ka filmilikust aspektist minu arvates hea töö. Soovitan.

“Kui puu langeb” oli dokk nn. ökoterroristide organisatsioonist Earth Liberation Front, kes võitlevad looduse hävitamise vastu, aga seda vahetevahel väga äärmuslikke meetmeid kasutusele võttes (nt põletavad maha asutusi, mis hävitavad mingil moel loodust). Kuigi nad inimohvreid hoolega väldivad ja võitlevad õige asja eest, on nad seaduse silmis siiski terroristid ja väärt vanglakaristust.

Intrigeeriv ja huvitav. Ilus ja korralik. Samas Oscari nominatsioon on minu meelest siiski natuke üle pakutud. Formaadi poolest oleks võinud mitmeplaanilisem olla (antud juhul oli siis üles ehitatud peamiselt intervjuudele ja meenutustele). Aga see on minu väga subjektiivne arvamus. Vaadata tasus ikka.