Miranda July ehk elu absurd

Miranda July on ameerika kirjanik, režissöör, laulja, näitleja, performance-kunstnik ja ilmselt muudki. Eelmise nädalani ei teadnud ma temast suurt midagi, kuid käisin Loomingu Raamatukogu toimetuses töövarjupäeval, kust mulle anti kaasa July raamat “Siin oledki sa kõige rohkem oma” (“No One Belongs Here More Than You”).

Tegu on absurdihõngulise novellikoguga, mis kõneleb lugejaga pigem alateadvuse tasandil, kui loogiliste realistlike sündmuste kaudu. Esimesse juttu ei suutnud ma veel päriselt sisse elada. See oli küll veider, kuid tundus kuidagi tühi. Ilmselt ootasin ma novellilt selget looarendust ning puänti ning olin pettunud, kui seda ei tulnud. Teiselt loolt ma seda enam nii rangelt ei eeldanud ning suutsin seetõttu nautida situatsioonikoomikat kui väärtust omaette. Sealt edasi kiskus raamat mind aina enam ja enam kaasa. Selge narratiivi puudumisest ja fragmentaarsusest hoolimata olid lood väga põnevad ja liigutavad. Tema tegelased on üksildased, kuid ometi ei ängista see lugejat. Ma ei tea, kuidas ta seda tegi, aga ta pani mu oma tegelastele kaasa elama nii, et see mind ennast emotsionaalselt ei lömastanud.

July sõnakasutus on kummaline, vaade elule eriline. Ühed kirjutavad selle tema oskamatuse arvele või leiavad, et tema tekst mõjub pingutatu ja konstrueerituna. Teised jälle kiidavad ja leiavad, et selline spontaanne kirjutamisviis annab asjale palju juurde. Nõustun üldjoontes viimastega. Kui tema laused/kujundid kontekstist välja tõsta, mõjuvad nii mõnedki neist kahtlemata pretensioonikalt – juba pealkiri pole kõige minimalistlikumate killast – kuid tema stiiliga see sobib ning kõlab tekstide sisuga kokku.

Kuigi raamatu kaanepildil jätab ta pigem naiivse inglikese mulje, käsitleb July üsna julgeid teemasid. Ta ironiseerib ühiskonna üle, vaatleb inimeste seksuaalseid salatunge ning analüüsib oma üksikute, kuid egotsentriliste tegelaste näitel inimeste võimetust üksteist mõista.

“Siin oledki sa kõige rohkem oma” on vaimukas ja terav vaade elule. Oma ebatavalisusest hoolimata on lood pigem siirad kui originaalitsevad. Soovitan.

Stepihunt vs Harry Potter

Tegin hiljuti tutvust Hessega ja täitsin stepihundi-kujulise augu oma lugemuses. Sellel, miks see raamat mulle ei sümpatiseerinud, ma hetkel ei peatuks, vaid keskendaks tähelepanu hoopis ühele teisele aspektile, mis mu tähelepanu köitis – nimelt “Stepihundi” tegelas(t)e sarnasus “Harry Potteri” omadega. See kõik võib muidugi üksnes minu luul olla, teistele liiga juhusliku jabura uduna tunduda. Ja väga võimalik, et see tegelikult seda ongi. Leidsin aga teema siiski analüüsiväärilise olevat. (Kuigi sean end seda tehes ilmselt kahe tule vahele?)

Alustagem kõige elementaarsemast sarnasusest, mis mu tähelepanu ilmselt üldse sellise veidra võrdluseni viis. Nimelt on “Stepihundi” peategelaste nimed Harry ja Hermine, mis kõlab ju peaaegu nõndasamuti nagu Harry ja Hermione, kes on siis vastavalt “Potteri” ühed juhtivad tegelased.

Hermine on Stepihundis kahtlemata kõige olulisem naistegelane (jätkem siinkohal arutelu, kas ta tegelikult üldse olemas oli, teiseks korraks) ja ka Stepihundi elus kõige olulisem naine. Mingit suhet-suhet neil sellegipoolest pole.
Hermione on tõenäoliselt “Potteri” olulisim naistegelane ja (vaieldavalt) üks olulisemaid inimesi Harry elus, kuigi nad on algusest lõpuni vaid sõbrad.

Herminel on Stepihundiga kokkulepe, et too kuulab tema sõna. Talle meeldib domineerida.
Hermionegi on küllalt ninatark ja tahab silma paista. Ta on sõprade seas pigem ‘õpetaja’ kui ‘õpetatava’ rollis.

Harry Haller on elu aeg tundnud, et tema sees elab lisaks inimesele veel stepihunt. Teose jooksul mõistab ta, et neid minasid on tegelikult veel palju rohkem, aga selguse huvides võtkem võrdluse aluseks siiski ’inimene-stepihunt ühes kehas’ olend.
“Potter” otseselt sellisesse filosoofilisse sfääri ei lasku, aga see eest elab tükk Voldemorti hingest varikätki kujul Harry sees. See tükk ei mõjuta küll otseselt Potteri iseloomu või isiksust, küll aga tema elu laiemalt.

Stepihunt on erak – ta tunneb, et ei sobi hästi ühiskonda, on kui valge vares. Kahtlemata pole ta tavaline inimene.
Harry Potter sai kuulsaks juba oma sünnihetkel kui ‘laps-kes-jäi-ellu’. Selline kuulsus on küll veidi erineva iseloomuga, kuid erand on ka tema kahtlemata. Poiss, kes oli teistsugune kui teised. (Või kui võtta päris teose algus, siis tundus ta oma võluvõimete tõttu ‘eriline laps’ juba tavainimestest onule-tädile. See seisukoht lükkub muidugi teose jooksul ümber, kui selgub, et temasuguseid võlureid on tegelikult musttuhat. Tema erilisus võlurite hulgas torkab rohkem silma.)

“Stepihundi” üheks olulisemaks tegevuspaigaks/sümboliks on maagiline teater. Narkootiliste ainete mõju all teatris liikudes kogeb Harry tubade teisenemist ja üleloomulikkust. “Potteris” oli Tarvilik tuba koht, millel oli omadus vastavalt inimese vajadustele muutuda.
Esmakordselt näeb Stepihunt helendava sildiga teatri väravat müüri sees, kus seda varem polnud. Müürisümbol esineb Potteris vastavalt 9 3/4 platvormi kujul. Ka Diagoni põiktänavat lahutab mugumaailmast maagiline müür.

Maagilises teatris on üks peegel, kus Harry näeb hunti.
Ka Erisedi peegel “Potteris” peegeldas põhimõtteliselt inimeste mõtteid, kuigi seda salasoovi võtmes.

Ei Stepihunt ega Potter ei osanud hästi tantsida.

Jah.
Nii palju siis Harry’dest, nimekirja otsad jäägu lahtiseks.

Stepihundi asemele asub PÖFFihunt.

Ungari romantika

Suvi, yhhei! Aeg unarusse jäänud blogile taas veidi tähelepanu pöörata.

Seekord siis Ferenc Molnári (“Pál-tänava poisid”) lühiromaanist “Ühe peremehata lootsiku lugu”.

 Vahel on mõnus lugeda mõnd raamatut, millest sa kunagi midagi kuulnud pole ja millel puudub kaanetekst – alustada täiesti nullist. “Ühe peremeheta lootsiku lugu” kuulus minu jaoks just sellesse kategooriasse. Tuli välja, et tegu on kurbliku armastuslooga, mille tegevus leiab aset Budapestis kesk Doonau jõge asuval saarel.

Loo peategelaseks on 15-aastane Pirkó, keda autor armastab sageli “väikeseks daamiks” kutsuda. Ta on küll juba vaimselt väljakujunenud isiksus, kuid veel lapseliku tudemaailmaga.

Ta oli alati naiivne, aga ta erines teistest tüdrukutest selle poolest, et ta teadis, millal ta ütleb midagi naiivset. Talle oli suurimaks meelekibeduseks, kui ta tabas end sellelt, et ta on nagu mõni saksa backfischiromaanide kangelanna. (lk. 43)

Saatuse irooniana armub ta aga 32-aastasesse elupõletajast ajakirjanik-luuletajasse Tarkovicisse ning hakkab nurkasurutuna käituma just nagu noodsinatsed traagilised kangelannad.

Üldiselt jälgib autor Pirkó käekäiku ja siseheitlusi, kuid positiivse kõrvaltahuna kiigatakse vahel ka teiste tegelaste mõtetesse, mis muutis loo minu meelest mitmetahulisemaks ja seega ka huvitavamaks.

Molnári puhas, kohati lüüriline (mida rohkem tüdruk emotsionaalselt katki läheb, seda tormilisemaks muutub Doonau) stiil on sümpaatne. Mõnus ajatu lugemine.

“Oma eelmises elus olen ma olnud orav.” (F. Rückert)

Sattusin hiljuti lugema sellist raamatut nagu “Squirrel”, mille kirjutas eelmise sajandi keskpaiku saksa kirjanik Ernst Penzoldt. Praegusel talviselt kõledal, väsinud ajal, kui elu tundub nii tihti nüri, paha ja ebaõiglane, mõjus see pretensioonitu vaimukas jutustus väga toonust tõstvalt.

See on lugu ühest elust tüdinud lihtsast perekonnast, kes ühel päeval leiab oma maja eest minestanud hulkurpoisi, kel puuduvad igasugused paberid ja kes nimetab end Squirreliks. Esimesest silmapilgust on kõik temast lummatud ja poiss jääb pere juurde elama. Squirrel on üdini naiivne ja siiras, ta ei tea maailma asjadest midagi, ei võta endale kohustusi ega sõltu kellestki ega millestki. Ta on loomulik ja vaba ja sellepärast kõik teda armastavadki, olgugi, et ta midagi kasulikku ei tee.

Ta oli nagu lilleke väljal, kes ei külva ega lõika, ja meie taevane isa toidab neid ometi. (lk. 35)

Võib-olla peabki selleks, et teistele meeldida, kõigepealt iseenesele meeldima, võib-olla oli see kokkusobivus iseendaga Squirreli võlu kogu saladus. (lk. 64)

Teda ei oleks õieti tohtinud olla. Ta tegi küsitavaks inimeste loodud korra nii kodus kui ka maailmas, ta häiris neid juba ainuüksi oma olemasoluga. (lk. 78)

“Jah, me lepime sellega. Muud ei jää tema puhul üle. Aga ta ei tee mingit tüli. Tööd teha võib igaüks, Squirrel aga valmistab rõõmu. Igast inimesest ei saa seda kaugeltki öelda. Ja sellega täidab ta
s u u r t  a s o t s i a a l s e t  ü l e s a n n e t,” lõpetas ta (pereisa). (lk. 95)

Lugu on jutustatud raamjutustusena doktor/kriminalist Jokimi silme läbi.

Seoseid päriseluga oli ka päris mitmeid. Näiteks juba nimed  – õde-venda Barbara ja Anselm ja kass Katariina. Squirreli juhendamisel välja mängitud inimmasin meenutas kangesti näitlemise tundi, kus meilgi tuli sarnase asjaga toime tulla. Raha teenis pere maskide maalimisega. Täielik VHK fiiling ühesõnaga.

Squirrel ei taha, et teda pildistataks. See on tema iseärasus. Ei mingil tingimusel, ja ta tunneb eksimatult ette (nagu ta ise ütleb), kui teda ähvardab pildistamisoht.

Üks küsimusi tekitav aspekt oli küll see, et teose alguses suhtub autor Squirrelisse kui uunikumi, teose lõpupoole aga kasutab julgelt liigitust “squirrelid” lihtsalt teatavat sorti inimtüübi kohta. See võtab ju pigem Squirreli omapäralt punkte maha kui et annab midagi juurde, aga et sellest ka suuremat hullu pole, siis võib andeks anda.

Üldiselt on “Squirrel” ladusalt jooksev, selge, mõnus, ilma liigsete vigurdusteta jutt, mille pinna all peitub ometi sügavam elufilosoofia. Soovitan soojalt.